Kellukas Campanula


Suureõiene kellukas.	Kurekellukas.

Kelluka perekonna liikidel vahet palju ei tehta ja selle nime alla on koondunud palju eri liike. Kelluka ühistunnuseks on õiekrooni kuju, mida on eri piirkondades võrreldud kellaga, katlaga, kübaraga, mütsiga või koguni kopaga. Sellest perekonnast kasvab Eestis looduslikult kaheksa liiki: kare, kera-, laialehine, harilik, suureõiene, kure-, ümaralehine ja nõgeselehine kellukas. Kellukad on Eestis tavalised, kuid nõgeselehist leidub paiguti ning karedat ja laialehelist hajusalt. Neid kasvab niitudel, teeservadel, hõredates metsades, parkides, põldudel, jäätmaadel. Kellukaliste sugukonnast, kahe- ja mitmeaastased. Kõrgus on neil 10 kuni 100 cm. Varred lehistunud, raotud või raolised. Lehed varieeruvad terveservalistest hambulisteni. Enamik taimi on eri toonides lillade õitega, kuid kare kellukas on siniste ja harilik kellukas hoopis punakaslillade õitega. Õied koondunud hõredatesse õisikutesse. Õitsema hakkavad juunis ning õitsemine lõppeb septembris. Meetaimed. Ilutaimedena on aretatud aedades mitmesuguseid kellukasorte.