Kilpsamblik Peltigera
Kilpsambliku perekond on esindatud Eestis 20 erineva liigiga, levinud kõikjal üle Eesti. Mõned liigid, nagu koer-, jalami- ja pruun kilpsamblik on kõige tavalisemad liigid Eestis. Haruldased liigid on kantud aga Eesti Punasesse raamatusse (kare, viljakas ja Degeni kilpsamblik) ning samuti ka üks ilmselt väljasurnud liik (Elisabethi kilpsamblik), mida pole Eestis vaatamata korduvatele otsingutele viimase 50 aasta jooksul enam leitud. Kaitse alla on võetud veel äärmiselt ohustatud serva- ja ohulähedaste liikidena läikiv ja ooker-kilpsamblik. Kuuluvad sugukonda kilpsamblikulised. Kilpsamblikke leidub maapinnal niitudel, sega- ja okasmetsades, teeäärtes, jäätmaadel, veekogude kallastel, puude tüvedel, kändudel, kividel ja kaljudel. Kõigile kilpsamblikele on iseloomulik lehtjas hall kuni pruun tallus, mis koosneb laiadest (2–6 cm) lapikutest hõlmades. Hõlmad on ümardunud, sageli üles- või ka allakäänduvate servadega, tõusvad või püstised, võivad otstes kanda rullikeerduvaid viljakehi, tõusvad hõlmad meenutavad kõrvalesti. Kõigil kilpsamblikel katab talluse alapoolt pehme viltjas kiht, mida kaunistab tumedamate soonte kas korrapärane või korratu muster. Suurima tallusega kilpsamblik Eestis on tähn-kilpsamblik. Tema tallus on kuivana hallikaspruun, kuid niiskena erksalt roheline. Teistest perekonna liikidest eristub ta eriliste pruunide lapikute tähnide (kuni 2 cm läbimõõduga) poolest, mis paiknevad korrapäratult talluse ülapool. Talluse läbimõõt on kuni 20 cm. Kilpsamblike ohustab metsamajandus ja looduslike rohumaade võsastumine.