Rahvapärased taimenimetused

Kõrvenõges

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kui köha on, siis kõrvenõgeste õisu keeta ja seda vett juua, siis köha kaub ära.

Halvatuse vastu peab aitama kõrvenõgestest valmistud tee.

Kanarpik, aruhein ja kõrvenõgesed - neist tehakse vanni, mis aitab jooksvahaiguse vastu.

Kõrvenõgese (Urtica dioica L.) juurte ja lehtede tee [kõhulahtisus].

Rohke kuupuhastuse korral kõrvenõgese (Urtica dioica) lehtede keedis ja kirburohu (Polygonum persicaria L.) õite tee.

Suhkruhaiguse vastu on arstimine: võta 2 n. suuri nõgesi. Kõrvenõges pane 4 liitre vee sisse, lase 2 päeva liguneda ja haige võtku 1/2 pitsiklaasi iga 1/2 tundi enne söömist sisse. See aitab selle haiguse vastu.

Jalahaiguse vastu, kui jalgades on külmetanud viga.
Siis võta sedasama suurt kõrvenõgest, tambi peenikeseks ja keeda riinas ehk poomeliga veerand tundi, 2 naela nõgesi ja 1 pudel viina ehk poomeli, keeda siis seda. Lapiga 2 korda päevas peale panna, kisub palaviku välja ja valu.

Sügeliste vastu.
1 munakollane, üks peotäis kuivatud nõgesi ehk 2 peotäit tooresi suuri kõrvenõgesi ja vähä soola ja hõeru segamini hästi kõvasti, siis hõeru sellega kõik neid kohti, kus sügeleb. Siis kaob ära.

Mitmeid taimi on arstimiseks tarvitatud. Kõrvenõgese juurtega vaotati punaseid plekke, mis mõnikord inimese ihu peale löövad, nimetakse nõgeseplekid.

[kõrvenõges] Nõgesevesi olla ka hea peapesuveeks, mõjub juuksekasvule ergutavalt.

Kõrvenõgeseid toodi, tuppa kirpude kaotamiseks.

Kõrvenõgese vihaga vihtlemine olla, jooksvahaigetele kasulik. Kõrvenõges kasvab talumajade ümber rammusa maa peal. Kui lapsed olid sõnakuulmatad, siis lubati neile õuest nõgeseid tuua. Suuremad lapsed vallatlesid nõgestega, püüdsid üksteist kõrvetada, siis oli jooksu ja tagaajamist, et küll sai.

Jooksvahaigeid jäsemeid viheldi kõrvenõgestega.

Hingeldamise vastu juua kõrvenõgese juure teed. Tean, et inimesi on terveks saanud.

Suhkruhaiguse vastu.
Võta 2 [= naela] suuri kõrvenõgesi, pane nelja liitre vee sisse, lase kaks päeva liguneda ja haige võtku ½ pitsklaasi iga kord enne söömist, pool tundi enne sisse, see aitab selle haiguse vastu.

Jalahaiguse vastu.
Kui on külmetanud viga, siis võta seda suurt kõrvenõgest, tambi peenikeseks ja keeda viinas ehk poomeliga veerand tundi, kaks naela nõgesi ja pudel viina ehk poomeli, siis seda lapiga kaks korda päevas peale panna, kisub palaviku välja ja valu.

Jooksva. Üks rätsep külas arstis jooksvat mitmesuguste vannidega: sipelga ja kõrvenõgese vannidega.

Mesilastel lasevad nõelata, kes on jalahaige. See peab tervisele hea olema. Veetõbi või paistetus on, siis kõrvenõgestega vihelda jalgu, kui jalasääred valutavad.

Kui jalad olid haiged, siis tehti sipelgavannisi ja kõrvenõgese vannisi.

Jooksja. Suurte kõrvenõgestega viheldi saunas. Päikest sai anda.

[Reuma.] Kõrvenõges on ka reuma vastu. Peksta ihu kõrvenõgestega kupule.

Nahahaiguse vastu on kõrvenõgese tee. Sellega pesta. Korjata, kui õitsevad. Enne ära kuivatada. Kui ma laps olin, siis mul oli pea kärnas ja kõrvenõgese tee tegi terveks.

Põrnahaiguse vastu on head lambakeeled, salvei ja kõrvenõges.
Kõik eraldi ära kuivatada, mitte päikese paistel, pulbriks hõõruda iga rohi eraldi. Võtta igat rohtu üks teelusikatäis, sega hästi heaste ära. Võtta sisse üks nuaotsatäis korraga kolm korda päevas enne sööki, juua sooja veega. Kui rohi saab otsa, võib veel korrata.

Männikasvudest ja kõrvenõgestest tehti vanne jooksva puhul.

Liigeste ja soonte haigused.
Kui jalad olid haiged, pandi jalgadele ümber kaskede noored lehed ja seoti kõvasti kinni. Tehti ka kõrvenõgeste ja männikasvude vanne.

Jooksva vastu viheldi seda kohta, mis kõige rohkem valutas, kõrvenõgestest tehtud vihaga: hästi kuum leil pidi olema, siis nõges ei kõrvetanud, muutus ruttu pehmeks. Ega üks kord ei teind terveks, aga valu ta seks korraks ikka ära võttis. Kõrvenõgest sai kuivatada ka talveks, suvel võtsid toorest peast, neid kasvas igal pool. /---/

Kõrvenõgesest viht on reuma vastu.

Hiad reuma ja liigessehaigusse rohtu sain. Nied on nõgessed. Mis nõgessed? Harilikud nõgessed. (Lähedal kasvavad kõrve- ja raudnõgesed, mõlemaid liike kasutab.)
Nõgesetied teha noortest võsudest. Kuivatatud nõgeseid panna üks tielusikatäis kuhjaga vierand liitri kievale viele. Lasta tõmmata kümme kuni viisteist minutit. Seda juua ühe kuu juoksul. Üks tass puol tundi enne hommikusüöki ja päeva juoksul viel üks kuni kaks tassitäit enne süöki.
Puhastab verd, on kasulik.

J. Abner soovitas eriti juua kõrvenõgese teed: küll kõhukinnisuse korral, küll kõhukrampide vastu. Seedehäirete, soolte haavandite, isegi kopsuhaiguste korral, ka verele ja hingamishäiretele mõjub hästi seesama kõrvenõgese tee, soovitav juua ilma suhkruta, lisad pisut mett.

Kõrvenõgese teed olen ise tarvitanud, see pidi olema seedimisehäda vastu hää, /---/

Vanasti seda ravimtaime kommet ei olnud, aga nüüd me korjame ise hoolega nurmenukke, saialille õisi, kõrvenõgest, naistepuna. Kolm-neli aastat oleme nõgest kasutanud. Kui paned kaks-kolm sorti kokku, siis on teel parem maitse. Raadios ja televiisoris kõneldi ravimtaimede korjamisest ja siis nagu hakkasime korjama. Ajalehtedest oleme ka lõiganud välja, kui ravimtamedest on midagi kuulda. „Ühistöös“ on ühtelugu arstimisest ja sealt saab lõigata välja taimede kohta.

Kui lapsepõlves jalg oli nikastatud, laskis ema sooja vee vanni teha, kuhu oli kõrvenõgeseid sisse pandud. See pidi valu ja paistetuse ära võtma.

Veel üks lugu end ise arstinud naisest. Ta elas Mustajõe jaama juures (Järvamaa, Ambla k/k.) See oli 1950. aasta lõpul, kui temal kasvas lõua külge väljapoole vähkkasvaja. Ta tervis oli siis päris halb. Tal oli halb süüa (lõuga liigutada), päikest ta ei talunud. Opereerida ta end ei lasknud. Ta ütles selle kohta, et sellest abi ei saa.
Teda kutsuti Mustjõe Liide. Korra kuulsin tema perekonna nime. Ei ole enam meeles. Ta oli üksik naine, siis 60 ligi. Ta hakkas end ise ravima taimedega.
Ta andis ka selle retsepti minule. Seal oli:
raudrohi, mõru kirburohi (roosade õitega), koirohi, põldosi, islandi käokõrv, paiseleht, kõrvenõges, kollane karikakar, aasristik, kalmusejuur, männikasvud, kukehari, lihtnaistepuna, ? (üks taim oli tal meelest läinud).
Põldosja, kirburohtu ja koirohtu võtta poole vähem teistest kogustest.
Neist kõigist koos valmistada tee. Seda teed võtta aasta või poolteist.
Siis sõi ta küüslauku. Ja jõi kasekäsna teed. Aaloe tükk oli tal selle kasvaja peal alati. Siis ütles ta veel, et ta ei söö liha. Liha pidi soodustama kasvaja arengut.
Ta hakkas paranema. Paistetus kadus kasvaja ümbert. Kasvaja ise hakkas väiksemaks jääma. Lõplikult see kasvaja ära ei kadunud. Sinna jäi nagu pöidla esimese liigese suurune tükk alles.
Ta elas veel peale selle üle 30 aasta.

Arstimisest võiks ütelda, et anti rohuteesid. Kes köhisivad, pidid kõrvenõgese teed jooma.

Kui jooksja jalas oli, siis viheldi kõrvenõgese vihaga põlvi.

Sest kõrvenõgesse juuri korjati kevade varakult ja tehti teed, kes rinnahaigust põdes.

Kõrvenõges - noorte lehtede tee astma vastu.

Sõnajalajuure viiga pestasse kehaosa, kellest „vaim ära kaob“ - see on jalg ehk käsi jääb nõrgaks, töövõimetuks. Selle vastu on ka nõgeseviht (kõrvenõges). Tõrvalill sisaldavat tõrva.

Suur nõges (Urtica dioica L.). Kõrvenõges. Jooksvahaiguse vastu vihelda kuumas saunas tooreste nõgestega. Keedisega pesemine abinõu sama haiguse ravimiseks.

Suur nõges - kõrvenõges. Juuretee tiisikuse, vihtlemine jooksva vastu.

Kõrvenõgese teed tarvitati rinna ja kopsu puhastamiseks.

Sisemisi haigusi arstitakse veel palderjanijuurtega, tedremanaratega ja kõrveheintega.

Saksaparillad tarvitetakse jooksvahaiguse vastu (Lehtmetsa külas), jooksva vastu on väga hää ka vann kanarpikust, aruheinast, kõrvenõgestest.

Juuste katkemise vastu tarvitati kõrvenõgese mahla.

Raudnõges. Kõrvenõges. Kirpude vastu. Toodi tuppa, raiuti puruks ja riputati põrandale.

Kui kerbud söövad, siis kästakse särk seljast ära võtta ja vastu kõrvenõgeseid peksa, siis kauvad kerbud küll ära, aga nõgeste okkad jäevad sisse, mis veel hullem on.

Kõrvenõgesed. Tarvitati vannideks jooksva korral.

Oma perekonnas haigusjuhtudel katsetan esmajärjekorras ravimtaimedega. Eriti efektiivselt võin märkida nõgest.
Kannatasin üle kümne aasta emaka verejooksude all, mille tõttu viibisin vähemalt iga paari aasta tagant kuu aega haiglas ravil. Lõpuks leidsin oma haiguse raviks nõgesemahla. Olles veendunud selle ravivas toimes, teatan alljärgnevad andmed:
1) Raud- ja kõrvenõges;
2) Varred ja lehed;
3) Värskelt - mahla sisse võtta kolm teelusikatäit päevas;
4) Emaka verejooksu ja rohke menstruatsiooni puhul;
5) Dr. Antonile räägitud, kes pooldas rahvarohuna nõgese tervendavat mõju.

Kõrvenõges - tarvitati vere puhastamiseks.

Kõrvenõgese teed juuakse jooksvahaiguse vastu.

Kõrvenõges. Kõrvenõgese juurtest tehti teed astma vastu, hingeldamise vastu. Tean, et inimesi on terveks saanud.

Kõrvenõgest kasutati kirpude vastu. Pandi põrandale.

Jooksva vastu pandi kõrvenõgeseid voodi ja magati nende peal. Ema tagus oma käed kupale ja jooksvavalu jäi ära.

Nõges. [Herba Urticae majoris]
Sageli puudume kokku ahervaredeil, prügihunnikuil ja kiviaedul kasvava umbes poole meetri kõrguse veidi sakiliste lehestikuga taimega. Ta on kaunis tähelpanu äratav sellega, et teda puudutades kokkupuutunud koht kõrvetavat kirvendust järgi tunneb, milliseil kohtil mõni aeg hiljem vesivillide taoline paistetus esineb. Seda kutsub siinne rahvas “nõges”, Lääne-Nigula pool aga “kõrvenõges”. Ka see taim on muistne ravimisesem, kuid pisut hilisemal ajal on ta oma tarvitamise leidnud. Sest teda tarvitatakse mitte enam usundiga segatult, vaid taim ise on siin päätegur, see tähendab, temaga ei ravita enam nõiduvaid haigusi, vaid haigestusi, mis niisamma inimene on omanud. Sellega langeb ta oma muistse tarvitamise poolest kolmandale kohale, nagu teda seadnud olen. Siiski oli ta kaunis lugupeetud taim selles suhtes, et nii ülivähe leidus veel sarnatseid taimi, kelledega neid haigusi, mis temaga raviti, ravida võis. Ravimisesemana kuuldub ta kahesuguses suhtes.
I Jooksva ehk reumatismile.
II Rahva keskel kutsutavad “soosügeliste” raviks. Nende ravimisviisid olid üks omapärasemaid ja seisis omajägu ka kunstidega ühenduses.
Meie paneme tähele alul jooksva ehk reumatismi ravimisviise. Selleks koguti kaunis kogukene värskeid oivalisi nõgeseid, vihustadi nad üheks kimbukeseks ning viheldi siis kuivalt haigestunud keha. Harilikult teostati see toiming laupäeviti (saunalaupäeviti), kus päeval nõgestega, kuna õhtul kaskse vihaga viheldi. Selles mõttes tegelikult ei ole midagi, mis kunstide kirja langeb - “Milleks pidi see saunalaupäevil sündima?” - on sellega seletatav, et villistunud keha järelmäng oli sügelemine, mida aga kuum vihtlus peletas.

Nõgesed, harilikud kõrvenõgesed on hea seljarohi. Panin nõgesed marlikotti, lasin sinna peale pikali. Hulk aega tegin ja seljavalu kadus ära.

Kõrvenõgestest keedetud veega pesti juukseid. Aitas kõõma vastu, tegi juuksed pehmeks.

Köharohuks tarvitati talvel ka kuivi kõrvenõgese varsi. Need toodi kuskilt aia äärest, lõigati umbes 10 cm pikkusteks tükkideks ja asetati ahjuservale kuivama. Neid põletati köhakorral nagu paberosse. Köhijale öeldi: “Tõmma aga nõgesepiipu, küll jäeb köhä ärä”

Toiduks tarvitati kõrvenõgestest ja hapuoblikatest valmistatud suppi.

Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.

Maks arvati haige olema, siis kui rinnust valutas. Sel puhul joodi koirohu, orasrohu juure, baburetski puu koore, võilille õie või nõgese teed. Teed keedeti väikestest kõrvenõgestest, millest keedetakse ka suppi.