Rahvapärased taimenimetused

Sabadill

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Teenijad.
Erandita kõik tüdrukud, kes tulid tallu teenijatüdrukuks, olid täiu täis. Emal oli alati kodus nende jaoks sabadilliäädikat - täiade hävitamiseks.

Täid olid ka juustes või riietes. Selle järgi öeldi ka peatäid ja riidetäid. Täisid otsiti ja tapeti. Hävitati ka sabatilliga. See oli pulber, mis segati rasvaga ja määriti pähe ja juustesse. Pärast kammiti tihtkammiga ja tapeti veel. Pärast pesti pea puhtaks. Tuli aga pidevalt hävitada. Pesu tuli pidevalt keeta, hävitas täid.

Täisid hävitati noa abil tapmise teel juustest otsides. Kammiti ka nn. tihtkammiga täid paberile ja siis tapeti need sõrmeküünega katki litsudes. Peatäisid sai ka uimastada sabatilli äädikaga ja siis kammiti need tihtkammiga juustest välja ja tapeti.

Köha vastu.
Sibulas tuhas, sabatill, küpseta vähe.

Nikastuse sõnad Sõnad, mida sortsimoorid kõhu arstimise aegas, viina peale lugenud ja siis viinaga arstitavale sisse annud, olnud järgmised: Nikatsu, nakatsu, puupeaga pusu, üheotsaga nuga, valge vasika saba ja kirjukoera kael, kommerlinksu, kommerlanksu, allepuskari naps. Aga pealemäärimise jauks olnud üks isesugu rohi neil, mis järgmistest rohtudest kokku käinud: "Sabatilli ja salmijaaku, kolmejalgseid ja kullalehte, musta köömreid ja muud rohtu. See rohi olnud hommiku ja õhtu sisse võtta ehk peale määri nii sama hea.

Sabatilli äädikas, seda pandi täide vastu juuste peale ja rätikuga kinni. Täi, ta võis küll murest ka tulla.

Apteegis oli sabatilli äädikas, seda pandi pähe, hävitas täid.

No täide jaos oliva salvi, elavhõbedasalv ja sabatilli-ätikas.

Räägitakse, et vanal aeal niisuguseid nõiatarku olnud, kes mõistnud inimestele isesugused täied selga panna. Need täied olnud karvased ja ka kõige hoolsama puhastuse järele olnud elukatest lahtisaamine võimatu, nad tükkinud silmanähtavusel otsekui ihunaha seest välja. Juuksetes neid ei olla leitud, vaid silmaripsmetes ja mujal karvades. Nende kaotamiseks olnud imeline hea abinõu ja nõiarohi: „Sabadil“.
Trööstiks olgu nüid see ehk inimestele, kes niisugust täide panemist uskuvad, et kui täide selg panek tõesti inimeste võimuses seisaks, mis ta siis nii veikesed loomad, nagu täied tõise selga paneb, ta võiks ennemalt ju suuremaid loomi nuhtluseks luua. Et aga praegusel aeal tõesti niisugused täied vahest mõne rumala harimata inimese külge elutsevad õige, sest üks selts täid : „Vilti täied“ (tilgler [?]) nende sama tingimiste eel kui ennegi vanast sigimise teel kasvavad.

Täisid otsiti teineteisel peast kas sõrmede abil või võeti ka nuga abiks. Siis leitud täi tapeti kahe sõrmeküüne vahel või nuga appi võttes küüne ja noatera vahel.
Hõõruti juustesse ka petrooli, mis tegi täid uimaseks, kuid päris ära ei tapnud. Siis tulid need uimased täid maha kammida. Kodusel teel tehti vahast ja harjastest tihthari ja sellega sai tõmmata täid juustest välja ja siis tuli täid küüne all laual paberil tappa. Sellist harja tarvitati nagu poest ostetud tihtkammi. Täisid tapeti ka sabatilliga, kuid ka siis jäid täid ainult uimaseks ja need tuli siis peast maha kammida.
Riidetäid elasid särgiõmblustes. Tuli otsida ja tappa. Pesu tuli tihti vahetada ja keeta, siis surid täid ja nende munad.