Rahvapärased taimenimetused

Naadid

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Naate oli vanal orjal söödud inimese toiduna, praegu on Leppura talu maal veel “Naadi kolk”, seal kasvanud palju naate, millest saadud ka nimi. Sealt toodud naadid ja tarvitatud toiduks. See oli olnud orja ajal.

Puuduse ajal (nälg)
Süödi ohtjat, hublikit, naate. (Lahtas “kasuse põllu vieri pite, valge häelmi, “kuku”)(Lehtas peenikese, ni hargleig nüt ohtja).
Panti ka käpiliisi sõnajalgo leevä sisse (kuivateti, jahvateti, leivä jakus). Nüüd ei panda.

“Nuata (Aegopodium podagrarium) ja apuoblikid söödi vanaste”

Taimede tarvitamine vanal ajal.
Aastate vältel on suutnud inimsugu luua endale kõrge kultuuri. Kõik areneb, muutub, samuti ka vanaldased eelarvamised. Kultuuri tõusuga, mis muidugi on palju tingitud majanduslikust olukorrast, on muutnud ka elutarbed. Ka kõige loomulikumad tarbed, mis võrsusid välja elust enesest, ei jäänud seisma endisele punktile, vaid need arenesid ikkagi ühes kultuuriga. Inimeste ja terve ühiskonna tõekspidamised muutuvad alalõpmata, ühes nende tõekspidamistega muutuvad kõik inimese eluavaldused.
Seda väärtuste ümberhindamist näeme kõige selgemini taimede tarvitamise alal. Majanduslikkude asiolude pärast ei olnud kultuuril võimalik vanal ajal tõusta. Rahvas muidugi kannatas selle all. Nad pidid leppima viletsate oludega. Sõid seda, mis neil oli kätte saada. Ja loodusest saidki nad omale majapidamises kuuluvat materjali: tarvitati igasuguseid taimi, mis ei olnud kahjulik organismile. Toiduna, kuid päämiselt arstivahendina olid ikkagi taimed.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi, neid kuivatati ja seati panipaikadesse, kust siis tarvitamise korral oli hää võtta.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi neid kuivatati ja seati panipaikadesse kust siis tarvitamise korral oli hää võtta. Siinkohal ei jõua küll kõiki taimi nimetada, kuid siiski mõne tarvilikuma kevadel ja suvel saadi juba nõgeseid, ohakaid, oblikaid, hanemaltsu, (varesejalgu) naate jänesekapsaid jne. Nendest valmistati suppe jne.

Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.

Leib. Puhast rüä leibä es tundaki´. Mõni rikkamb küdsi kohegi pidosihe minnä vadsa, mis sugu puhtamb ja valgõmb ol´l ku egapääväne leib, mis üsätsist jahvõtu ol´l. Et ka neidki veidü sai, sõs pan´ti viil meelega mõni vakk aganit sisse, ehk sääl jo küländ esiki ol´l.
Peremiis visas´ peoga üsätsit vasta saina, ku sääl seen viil midägi kõrahti, pan´ti viilgi aganit mano, kooni üttegi kõrahtamist kuulda es olõ. Missugunõ tuust leib sai, om jo muidugi mõista´. Nii üteldäs vanaaolisõst leeväst: „Tiä ol´l must ku üü.“
Nälä aig olgu kõnõlõmada, kuna sõnajalaleibä süüdi ja naadi vatska küdseti. Kuna liia vihmavalamise peräst kõik vili kõrrõ otsa ärä´ kas´vi, hoijõti ka tuul viisil hinge seen.

Naadiroog. Seda keedeti kevadel värsketest ohakatest. Naadid (noored ohakad) korjati põllult ja pesti mitmes vees liivast ja tolmust puhtaks.
Ennem pandi suuremad patta keema ja kui need juba pehmed, lisati naadid juure. Patta pannes käänati nad peo vahel väiksemaks (kuid raiumise või lõikamise teel neid ei tükeldatud). Keemisel lisati veel rasva, piima ja soola. Süües ka veel haput koort, kui seda juhtus olema.
Nõgeseroog. Keedeti samuti kui eelkirjeldatud nadiroog. Korjati aiaveertest noori nõgeseid ja pesti vees puhtaks. Ennem pandi suuremad patta keema, hiljem lisati nõgesed juure, kusjuures neid käte vahel väänates pisut tükeldati. Veel pandi juure soola, rasva ja piima.

Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.

Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.